Ma ei tee enam reaalsusel ja mängul vahet. Ma lihtsalt mängin kõige ja kõigiga. Ei tunne isegi ennast ära enam. Ma lihtsalt ei suuda enam selle pinge all olla. Kõik see on mulle liiast. Vähemalt üks mure saab kaelast ära varsti, ma tahaksin vähemalt loota. Kindlasti ma nutan, viha, kahju ja rõõmu pisaraid. Kuid siiski need käivad kõik koos. 
Viimasel ajal on väga imelik tunne koguaeg. Täna oleksin peaaegu kokku kukkunud, on ka öeldud, eriti viimasel ajal, et ma näost kuidagi valge. Kuigi muretsevad ja tunnevad huvi mis mul on. Kuidas ma saan neile vastata kui ma seda isegi ei tea. 
Kõik lihtsalt käib mulle nii närvidele. Ilmselt olen ma loodud elama üksi, või koos kellegiga kes mind iial ei jäta! Inimesi saab liigitada kahte gruppi, need oleksid ausad ja truutõed inimesed ja need kes iial oma vigu ei tunnista ja arvavad et teevad kõik õigesti. Arvatavasti kuulun mina nende viimaste hulka. Kõik ei saa olla must ja valge, nagu teie seda näha tahaksite. Vaid lihtsalt nii on, vähemalt minu maailmas. Milles oled ainult SINA!



Sa kardad? Tere tulemast minu maailma.
Naerata ja sinuga naerab terve maailm. Nuta ja sa nutad üksi..
Ma lihtsalt igatsen sind liiga palju.