Eile õhtul oli suht normaalne. Käisime Roberti ja Eerikuga kooli juures. Nad veits jõid, pärast tantsisid ja siis me läksime roberti juurde. Passisime seal mingi 15 min. istusime rõdul ja siis nad läksid linna uuute jookide järele. Mul pole õrna aimu ka mis kell nad tagasi võisid seal jõuda. Iagatahes ma siis juba magasin, sest mopeedi häält ma ei kuulnud. Hommikul ärksian mingi kell 8. Läksin siis pesema ja Hannes tuleb ütleb mulle vannitoa uksetagant, et Laura helistab. ma käskisin tal vastu võtta ja öelda, et ma helistan talle tagasi kui ma ära olen pesnud. Nii ma siis tegingi. Helistasin talle ja sain teada, et ma ei lähe jälle linna. sooooooooooo sad. -.- Eks ma siis hakkasin juukseid kuivatama, sest und mul ju enam polnud. Hiljem sõin ja siis passisin arvutis. Vaatasin filmi, nutsin filmi lõpus ja tegin oma riidekapi korda. Leidsin nii palju asju jälle mida polnud sada aastat näinud. Siis eile oli vist saunakas ka olnud. Aga me Lauraga ei läinud sinna. Ega eriti ei kutsu ka enam..
   Vahepeal on tunne nagu tahaks kõik sinnapaika jätta ja otsast alustada, aga kui mõtlema hakata mis sellega kaasneb on see mõte justkui unustatud. Ma lihtsalt olen niii väsinud sellest kõigest...
Nagu Shakespeare ütles : ''Elu on rooside ja okastega palistatud tee.''

i need freedom